Kuidas teha vahet toidulisandi turundusel ja teadusel?
Toidulisandite turg kasvab iga aastaga. Kapsleid ja pulbreid müüakse peaaegu iga terviseprobleemi jaoks: veresuhkur, hormoonid, stress, energia, uni või immuunsus.
Enne kui järgmise toidulisandi ostukorvi lisame, tasub aga korraks peatuda ja mõelda: kas tegemist on teaduspõhise soovituse või pigem osava turundusega?
Kuidas toidulisandeid Euroopa Liidus reguleeritakse?
Kõigepealt on oluline mõista, kuidas toidulisandite süsteem Euroopas toimib. Euroopa Liidu õiguses käsitletakse toidulisandeid toiduna, mitte ravimina.
See tähendab, et toidulisandid ei pea läbima samasuguseid ulatuslikke kliinilisi uuringuid nagu ravimid. Ravimite puhul peab tootja tõendama nii ravimi efektiivsust kui ka ohutust ning saama müügiloa ravimiametilt.
Toidulisandite puhul sellist nõuet ei ole. Tootja peab tagama, et toode on ohutu ja õigesti märgistatud, kuid toidulisand ei pea tõendama, et see ravib haigusi või annab lubatud tervisemõju. See ongi see oluline erinevus, mida tarbijana tasub teada.
Terviseväited on Euroopa Liidus rangelt reguleeritud
Toidulisandite pakenditel ja reklaamis kasutatakse sageli erinevaid terviseväiteid. Ka need on Euroopa Liidus reguleeritud.
Lubatud on kasutada ainult selliseid terviselubadusi, mille teaduslikku tõendust on hinnanud Euroopa Toiduohutusamet (EFSA).
Süsteem toimib järgmiselt: EFSA hindab teaduslikke tõendeid, Euroopa Komisjon otsustab, kas väide lubatakse kasutada ning riiklikud ametid teevad turujärelevalvet.
Euroopa Liidus on loodud ka avalik terviseväidete register, kust saab kontrollida, millised väited on lubatud ja millised mitte.
Eestis teevad järelevalvet näiteks Põllumajandus- ja Toiduamet ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Väga levinud on probleemsed tervisemõju lubadused
Praktikas kohtab kahjuks sageli väiteid, mis ei kuulu lubatud terviseväidete hulka. Näiteks: tasakaalustab hormoone, alandab kortisooli, maksa detox, vähendab PMS sümptomeid, parandab insuliinitundlikkust jne. Sellised ei ole Euroopa Liidus lubatud terviseväited.
Et lisada usaldusväärsust, lisatakse sageli juurde ka viide teadusartiklile, mis jätab mulje, et toidulisandi koostise mõju lubadus on teaduslikult tõestatud.
Siin tulebki mängu oluline nüanss: teadusartikli link ei tähenda, et just see konkreetne toode on teaduslikult tõestatud. Sest sageli on uuringutes kasutatud teistsugust annust, uuritud ainult ühte koostisosa, kasutatud teistsugust ekstrakti või uuringus osalenute arv on väga väike. Just seetõttu ei saa uuringu tulemusi lihtsalt üle kanda konkreetsele toidulisandile.
Eriti ettevaatlik tasub olla taimsete preparaatidega
Taimsete toidulisandite puhul on üks suur probleem see, et taim ei ole standardne aine. Kaks toodet võivad sisaldada sama taime nime, kuid tegelik koostis võib olla täiesti erinev. Erineda võivad näiteks: taime osa (juur, leht, õis), ekstrakti valmistamise meetod ja toimeainete sisaldus. See tähendabki, et teadusuuringus kasutatud ekstrakt võib olla keemiliselt üsna erinev sellest, mida sisaldab veebipoes müügil olev kapsel.
Lisaks ei tähenda ka sõna „looduslik” automaatselt ohutut või kõigile sobivat toodet. Mõned taimsed preparaadid võivad mõjutada ravimite toimet või põhjustada kõrvaltoimeid.
Vitamiinide ja mineraalainete puhul on olukord selgem
Vitamiinide ja mineraalainetega on olukord mõnevõrra lihtsam. Näiteks raud, magneesium, foolhape või D-vitamiin on konkreetsed keemilised ained, mida saab laboris täpselt mõõta.
Kui pakendil on kirjas näiteks 400 µg foolhapet, siis on tegemist sama molekuliga sõltumata tootjast.
Paljude vitamiinide ja mineraalainete puhul on teaduslik tõendus kõige tugevam just siis, kui tegemist on puuduse korrigeerimisega.
Näiteks: foolhape raseduse ajal, raud rauapuuduse korral, D-vitamiin selle puuduse korral, jood joodipuudusega piirkondades. Sellistel juhtudel on mõju hästi dokumenteeritud.
Kas toidulisandeid tasub siis üldse kasutada?
Toidulisandid ei ole automaatselt halvad ega automaatselt vajalikud. Tuleb lihtsalt olla teadlik millal, kellele ja millises annuses neid tarbida. Sageli võib terviseprobleemi lahendus peituda hoopis toitumisharjumustes, elustiilis või mõne puuduse täpsemas hindamises.
Enne uue toidulisandi kasutamist küsida endalt mõned küsimused:
- Kas mul on selleks tegelik vajadus?
- Kas selle mõju on teaduslikult tõestatud?
- Kas see võib mõjutada mõnda ravimit või terviseseisundit?
Tervisega seotud otsused võiksid põhineda teadusel ja kui tekib kahtlus, tasub nõu pidada perearsti, apteekri või toitumisnõustajaga.
Jagatud teave on haridusliku eesmärgiga ning suunatud terviseteadlikkuse suurendamisele. Parim viis oma tervise hoidmiseks on regulaarne ennetus, teadlikud valikud ja vajadusel professionaalne nõustamine. Kui sul tekib tervisega seotud küsimusi või muresid, pöördu alati vastava eriala spetsialisti poole.
Kasutatud allikad
9 viidet — klõpsa, et avada või sulgeda viidete loend
Euroopa Parlament ja Nõukogu. Regulation (EC) No 1924/2006 on nutrition and health claims made on foods.
European Food Safety Authority (EFSA). Health claims and scientific substantiation in the EU.
European Commission. EU Register of Nutrition and Health Claims.
Kaur, A., Scarborough, P., Rayner, M. (2017). Health claims made on food in the EU: scientific substantiation and regulatory context. Food Quality and Preference.
Martineau, A. R. et al. (2021). Vitamin D supplementation and health outcomes. Nature Reviews Endocrinology.
Endocrine Society. (2023). Vitamin D for the prevention of disease: Clinical Practice Guideline.
Aubert, N., Rodondi, N., Moutzouri, E. (2025). Evidence-based guidelines for vitamin D supplementation. Journal of Eating Disorders.
WHO. Daily iron and folic acid supplementation during pregnancy.
Peña-Rosas, J. P. et al. Daily oral iron supplementation during pregnancy. Cochrane Database of Systematic Reviews.